[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ära1 ‹adv›
(adverbi iseseisev tähendus ja perfektiivne lisatähendus pole sageli üheselt eristatavad, tähenduseristused on seetõttu kohati tinglikud)
1. mujal, teisal, mitte siin; mujale, teisale, minema. a. (kellegi kuhugi liikumisega seoses). Peremees on kodunt ära. Olin kolm aastat ära. Ta on juba mitu kuud töölt ära. On nii sügavalt mõttes, otsekui siit ilmast ära. Läks, sõitis juba hommikul ära. Kolis Rakverest ära. Tule sealt ära! Varas lipsas ära. Poiss pages tagaajaja eest ära. Naine jooksnud, läinud joodiku mehe juurest ära. Ära aja mind enda juurest ära! Tõukas mehe ära (ärapõlgamise kohta). Lapsed saadeti peosaalist ära. Minge te ära magama! Poisil oli lubatud kella kaheteistkümneni kodunt ära jääda. Tuli paar meest kiire töö juurest ära võtta. Tahan siit ära, ükskõik kuhu. Tahan inimestest ära. Vabandas end peavalu tõttu lauast ära. Tule teistel jalust ära! Läks tütart lasteaiast ära tooma. Võtan lapse sellest koolist ära. Suursaadik kutsutakse kolme aasta pärast ära. Keegi ei tea, millal ta ära kutsutakse (suremise kohta). b. (millegi mujale paigutamisega v. liigutamisega seoses). Pani raamatu (käest) ära. Kivid koristati põldudelt ära hunnikusse. Ei suutnud riidekappi üksinda paigast ära nihutada. Raamat korjati müügilt ära. Nende peres ei visatud midagi niisama ära. Öösel oli tal auto ära aetud 'ärandatud'. Peegel on auto küljest ära virutatud 'varastatud'. Kraav juhib, tõmbab liigvee ära. Suurvesi oli purde ära viinud. Tuul kandis, puhus lume ära. Pane see komps nähtavalt ära. Tassis, tõi kotid jaamast ära. c. (kellegi kuskilt minemaajamisega ühenduses). Kao ära! Alt ära! Käige teelt ära! Aurake ära, kuni pole veel hilja! Keegi tuleb, kaduge siit kiiresti ära! d. (senisest suunast kõrvale kulgemise v. kaldumise kohta). Teelt keerab, käänab, pöörab ära kitsas rada. e. (kellegi v. millegi endale, enda omaks v. valdusse saamise kohta). Kui veel kaua ootad, napsab mõni sul plika nina eest ära. Kui mingit asja ripakil näeb, krabab ära. Koer püüdis lapse käest võileiba ära krahmata. f. kuskilt millegi küljest, otsast v. pealt maha v. lahti. Hammas tuli, kukkus ära. Nööp lendas eest ära. Tüdruk laskis oma patsi ära lõigata. Aja enne väljaminekut habe ära. Kooris kompvekil paberi ümbert ära. Kaabib värvikihi ära. Lõi kamaka küljest tüki ära. Lauda uks oli hingedelt ära. Ukse juures on tapeet ära. Jookse kas või jalad otsast, alt ära. Ega naeratus sul tükki küljest ära võta! g. (riietest, jalatsitest) vabaks. Võtsin saapad (jalast) ära. Viska mantel korraks ära. Püksid on nii kitsad, et neid annab ära sikutada. Tuul viis kübara peast ära.
2. koos elatiivis esineva hrl. seisundile osutava sõnaga väljendab korrasolust, asjade tavapärasest, heast seisust väljas olekut v. välja minekut; väljendab millegi vajatava, tavapärase puuduolu v. minetamist. Masin, laud on korrast ära. Moest ära kübar. Häälest ära klaveril ei saa esineda. Buss jäi, on käigust ära. Isal on selg (paigast) ära. Isa on seljast ära. Selg on ristluust ära. Paigast, õlast ära käsi. Ristluust ära kartulivõtja. Venitas naba paigast ära. Närvid on korrast ära. Kõht läks korrast ära. Jalust ära nagu sant. Oli pärast jooksu hingest ära. Läks (kui) meelest ära. Naerab nagu meelest ära. Poiss on häälest ära. Hääl on täitsa ära, läks peaaegu ära. Läks, langes, on tujust ära. Tuju kadus, läks, on ära. Tuju on ära. Haigel on isu ära. Elekter on teist päeva ära. Vool on, läks ära. Käel oli kaks sõrme ära.
3. ‹ühendverbi osana› annab verbi tähendusele perfektiivsuse v. lisab seda, viidates v. rõhutades, et verbiga väljendatud tegevus on täielik, lõpuni viidud, sooritatud, ammendav, tulemuslik jne. Lepime ära! See asi on nüüd ka ära proovitud. Kandis karistuse ära. Sõber laitis nõu ära. Mees püüab naise soove ära aimata. Kaotas jälle kindad ära. Peitis raha ära. Tähtis paber kadus ära. Kas kastsid lilled ära? Toit on ära jahtunud. Mahl jäätus ära. Keetis munad ära. Pluus on ära kuivanud. Ilm klaaris hommikuks ära. Sa varjad päikese ära. Müüs maja ära. Ostis maatüki ära. Kinkis kõik oma raamatud ära. On oma hinge kuradile ära müünud. Jõudsin su ikka ära oodata. Nüüd on kõik ära räägitud. Ütles, pihtis kõik südamelt ära. Vastaspool tuleb ära kuulata. Seletas asja ära. Mõtlen ja mõtlen ega jõua ära mõelda. Arvake, mõistatage mõistatus ära. Asi see paar kilomeetrit on ära käia, visata! Parimad lavastused on mul kõik ära nähtud, vaadatud. Ta tantsis ära ainult avavalsi. Pakilised asjatoimetused tuleb ära ajada, õiendada. See läks mul meelest ära. On linnas tööst ära võõrdunud, võõrutatud. Siin on nüüd suitsetamine ära keelatud. Nad olevat ära lahutanud. Vili on ära koristatud ja ära pekstud. Kõiki soid ei maksa ära kuivendada. Tegin, andsin, õiendasin eksami ära. Ajalehes trükiti uudis kärpimata ära. Küsimus tuleb lõpuks ära otsustada. Kaebas, ütles õpetajale ära. Partii õnnestus ära võita. Vaev tasus ennast ära. Hüva nõu ei maksa ära põlata. Laps tüdib, tülpib istumisest peagi ära. Hirsipuder on sõdurid surmani ära tüüdanud. Kaine peaga ei jõua ta viinavõtmist ära needa, vanduda, kiruda, manada. Ei jaksa su lahkust ära imestada, kiita, tänada. Vastusest ripub ära 'sõltub' paljude inimeste käekäik. Talle tehakse kõik ette ja taha ära. Laps ei lase ühtki tööd ära lõpetada. Teeme otsuse ära. Piletid peab varem ära võtma, ostma. Vihmast hoolimata peeti laulupidu ära. Valime nüüd esimehe ära. Soo määravad ära kromosoomid. Märgi, näita vigased kohad ära. Soome keele õppis ta kiiresti ära. Kasutas vanu äraproovitud vahendeid. || (seoses millegi v. kellegi puhtaks, korda, terveks jne. tegemisega). Koristame laua kiiresti ära. Pesen ja loputan pesu ära. Pressis püksid ära. Kasi, hari, pühi oma ninaalune ära! Parandan, lapin, nõelun sul selle särgi ära. Värvis silmad ära. Tapeedime toa ära. Silus artiklis teravad kohad ära. || (millegi otsasaamist, hääbumist, hävimist, hävitamist, kahjustamist v. kahjustatust märkivates ühendites). Tuli kustus ära. Puhus tule ära. Maja põles ära. Peaks oma kirjad kõik ära põletama. Hävitas dokumendid ära.Lumi läheb, sulab kevadel ära. Aastad on ilu ja värskuse ära viinud. Saatsime vana aasta ära. Ta silmavalgus võeti ära. Mineraalvesi võtab hästi janu ära. Tablett võttis valu ära. Käreda talvega külmasid õunapuud ära. Lilled närtsisid ära. Leib on ära kuivanud, hallitanud. Vesi on nii ära saastatud, et ei kõlba suplemiseks. Lõhud mööbli ära. Vedrud on ära istutud. Äravajunud diivan. Maja vajus ära. Koidest ära aetud kampsun. Pudelikillud lõhkusid jalad ära. Värv luitus aastatega ära. Te reostate, sodite, määrite, mäkerdate, ropastate, lagastate põranda ära. Trööpad uue mantli ära. Kleit kortsus ära. Ära laastatud külad. Tee on ära songitud, muru ära sõtkutud. Oled oma elu ise ära vussinud. Meie ausat nime ei tohi lasta ära solkida, teotada, rüvetada, lörtsida. Rikkus kogu lõbu ära. Sa oled mõtte ära moonutanud. Ilus laul on ära leierdatud. Ta on mitu neitsit ära narrinud, raisanud, võrgutanud, naernud. Sagedasest pruukimisest kulub sõna ära. Äraloetud raamat seisab vaevu koos. || tapmisega, surmamisega v. suremisega ühenduses. Ta sai vanaks ja suri, kustus, varises ära. Hunt tahtis lamba ära murda. Kassipojad uputati, lämmatati, hukati, mürgitati, koristati ära. Kõnges ära. Kärvas ära. Tappis ära. Lammas on ära tapetud. Haige loom lõpetati ära. Siga veristati ära. Kägistas, pussitas, poos vaenlase ära. Ära hukkama, kaksama, koksama. Mehed nopiti ühekaupa lahinguväljal ära. Uppus, lämbus ära. Kalad külmusid ära. Laisk lõpeb viljasalvegi ära. *Sellepärast olevat tarvis nad kõik kinni püüda ja ära uinutada [= tappa], viimane kui üks. E. Raud. || söömise v. joomisega ühenduses. Jõi vee ära. Võileiba ära sööma, kugistama, õgima, haukama, nosima, nokkima, mugima. Ta võis korraga terve tuututäie kompvekke ära krõbistada. See supp tuleb sul endal ära helpida. Kass lakkus, limpsis piima ära. Pärast külmetamist võeti, kummutati, rüübati ära pits viina. Temaga on puud soola koos ära söödud. Vahib, nagu tahaks tüdrukut elusalt ära neelata. || seoses tundeseisunditega, psüühiliste v. füsioloogiliste protsessidega; ruineeritud tervist, kurnatust, väsimust jne. väljendavates ühendverbides. Ehmatas kohkus ära. Kes ära väsib, puhaku. Nõrkes, minestas ära. Sõjaaeg vaevas, vintsutas, väntsutas hinge ära. Mure sööb hinge, südame seest ära. Kõik saatuselöögid kannatas, talus ta nurisemata ära. Kas oled uues koolis ära harjunud? Armusin temasse kõrvuni ära. Lapsed pahandasid õpetaja ära. Tõbi on mehe ära kurnanud, piinanud, purenud. Haigusest ära kurnatud laps. Päike roiutas, rammestas, närtsitas ära. Ärahirmutatud inimesed. Päike ähvardab ära küpsetada. Müra tahtis kuulmist ära kaotada. Põletas käe ära. Põrutas külje ära. Jalad haudusid ära. Nikastas, väänas jala ära. Katkestad, tapad end tööga päris ära. Lapsed rikuvad silmad ära. Pikka aega ühes asendis olles surevad jalad ära. || (ühenduses nõidumise v. ahvatlemisega). Nõid võib inimese ära sõnuda, sõnada, lausuda, nõiduda. Võõras pilk kaetab, silmab vastsündinu ära. Karjus võlus mõisapreili laulmisega ära. Plika on kõik külapoisid ära hullutanud. || (esineb ühendites, mis märgivad millegi v. kellegi eemal oleva kuuldav- v. nähtav-olemist). Rongimürin kostis tuppa selgesti ära. *Ütlemata ilus on see maailm, mis meie mäele ära paistab. H. Lepik (tlk). || rõhutab verbiga väljendatut. Tema teab kõik ära. Paljukest ta selle töö eest ikka ära saab, teenib. Ta taipas ära, milles asi.
4. ‹moodustab oma osistest otse mitte tuletatava tähendusega ühendverbi›. Nägi, jagas ära 'taipas', milles asi. Ütles õpetajale ära 'kaebas', kes spikerdas. Andis oma sõbra ära 'reetis'. Ta vahetas mind ilmselt vennaga ära 'ajas segi'. Oled puhkuse kuhjaga ära teeninud 'pälvinud, välja teeninud'. Tuleb piskuga ära elada 'hakkama saada'. Talle kuluks, läheks ära 'läheks tarvis' hea õppetund. Vaenlane püüdis väesalka omadest ära lõigata 'lahutada, eraldada'. Need võistlused lööme küll ära 'võidame'. Kuulajate pidulikud, äraseletatud 'pühalikud' näod. Ehk annab asja kuidagi ikka ära rääkida 'selgeks rääkida, klaarida'. Mul õnnestus ta ära rääkida 'nõusse saada'. Töö märgiti ära (töö tunnustamise kohta). Kohtunik on ära ostetud (altkäemaksu andmise v. saamise kohta). Tegin talle kaardimängus ära 'võitsin'. Nüüd pani, tegi talle küll ära! (teat. üleoleku, võidu saavutamise kohta kellegi üle). Vang kargas ära 'põgenes'. Poiss võttis tüdruku ära 'abiellus tüdrukuga'. See variant langeb ära 'ei tule arvesse'. Sõit langeb ära 'ei toimu'. Jõi kogu palga ära 'jõi maha'. Joob ennast, enda ära 'joob mandumiseni'. Vajus, langes, kukkus ruttu ära (näit. purjusolust). Juhendis näidatakse ära sobivad hoiutingimused (kirjeldatakse neid). Magas käe ära 'käsi on sundasendis olekust surnud'. Emis magas põrsad ära 'surnuks'. Lõi varba ära (varvas sai löögi tulemusel haiget). Ta on ära keeranud, pööranud 'imelikuks, väga teistsuguseks muutunud'. Pööras, pöördus vanematest ära 'eemaldus neist, ütles lahti'. Patust ära pöörama. Ilm pööras ära 'muutus'. See naine petab oma olekuga ära 'jätab teise mulje, kui tegelikult on'. Abi kulub ära 'läheb tarvis'. Seadus muudeti ära 'muudeti kehtetuks; tehti teiseks'. Tundsin ta ära 'jõudsin äratundmisele, kellega tegu'. Narris, naeris, rüvetas, rautas tüdruku ära (seksuaalse ärakasutamise, ka rasestamise kohta). Hobused on ära aetud 'sõidust kurnatud'. Olen justkui ära tehtud 'nõiutud, väga mõjutatud'. Mul viskab ära (närvimineku kohta). Mis viga teise pealt ära 'maha' kirjutada. Kaotas lapse ära 'tegi aborti'. Tund jäeti ära 'tund ei toimunud'. Pahandus jääks ära 'pahandust poleks', kui kõik käituksid korralikult. Lahkest pakkumisest on raske ära öelda 'keelduda'. Tahtsime õnnetust ära hoida 'vältida'. Poiss viilis tantsimisest ära 'hoidus kõrvale'. Laps harjutati rinnast ära 'võõrutati rinnast'. Kartulid keevad ära 'sodiks, katki'.
5. esineb emotsionaalse värvinguga lausungites, mis väljendavad üleolevat suhtumist, imetlust, leppimist millegagi vms. Asi ta ära ei ole! Mis see väike kukkumine siis ära ei ole! Mis imetegu see majaehitamine ka ära ei ole! Kaugel need jõuludki enam ära on! Mis ta siis nii erilist ära ei ütelnud? Ega see teab mis ära maksa. Printsid ja printsessid, kindralid ja krahvid, kes seal kõik ära ei olnud! Mis sa teed ära, tuleb edasi elada.

alt ära hüppama vt alt

arust ära (olema) vt aru [1]

asja ära ajama vt asi

endast ~ enesest ära vt enese

hinge seest ära sööma vt hing [1]

käest ära olema, käest ära laskma, käest ära minema vt käsi

marjaks ära kuluma vt mari [marja]

nahaga ära tundma vt nahk

näost ära kukkuma ~ langema ~ vajuma, näost ära olema vt nägu

[kedagi] näpuga ära kastma vt näpp [näpu]

[kedagi] näpuotsaga ära kastma vt näpuots

oma mütsi ära sööma vt müts [-i]

(oma) suppi ära sööma vt supp

peast ära minema, peast ära olema vt pea

[kedagi] sõrmeotsaga ära kastma vt sõrmeots

[kellelgi] tükki küljest ära võtma vt tükk

verest ära lööma ~ minema ~ kukkuma ~ langema, verest ära (olema) vt veri

(viimast ~ kõike) hinge tagant ~ takka ära andma
vt hing [1]

ärakadunud lammas vt lammas

ärakadunud poeg vt poeg

ära2 ‹ärgu, ärgem e. ärme, ärge›
öeldisverbi juurde kuuluv keeldu väljendav vaegmuuteline eitussõna. Ära tee seda! Ära tule lähemale! Seda meest ära usalda. Ole mees ja ära tagane! Sa ära suitseta nii palju! Ta ärgu võtku seda nii südamesse. Tulgu või ärgu tulgu, mis minul sellest. Ärgu nad täna küll teele asugu. Hoiatasin, et ärgu mängitagu tulega. Ärgem laskem ennast eksitada. Ärme lapsi äratame. Ärme sellest rohkem räägi! kõnek. Ärge pange pahaks, et tülitasime. Ärge meelt heitke, küll kõik saab korda! Ära hõiska enne õhtut. | öeldisverb võib olla vahel ka juurdemõeldav. Ma pistan õige ühe paki põue. – Ära, hull, muidu läheb halvasti! *.. hakkas alumise poole [= all lamava vastase] pead vastu põrandat peksma. „Ära, sa lööd surnuks!” läks Eerik vahele. A. Hint. || kõnek esineb sisult jaatavates lausetes, väljendades koos verbiga tunnustust või imetlust. Ära ütle, päris mõnus tunne! Ära sa ütle, tore kamp on koos. Ära sa märgi, milline hüpe! *„Sul on iseloomu, poja, ära märgi!” muheles onu reipalt .. K. Saaber.

ütlema ‹ütelda e. öelda, ütelgu e. öelgu, ütelnud e. öelnud, üteldakse e. öeldakse, üteldud e. öeldud 49›

1. sõnades väljendama, sõnama, lausuma. „Tere hommikust!” ütles sisseastuja. Ütles kõva häälega oma nime. Ütles vihaselt: „Jäta mind rahule!” Ütle, Vello, miks sa eile koolist puudusid? Ma lähen ütlen ka isale tere, oma tere-sõna. Ma võin sulle seda peast öelda. Oleks ta selle eest aitähki öelnud. Sa ise ütlesid ju mulle, et mine! Ära tule kätega arveid klaarima, ma ütlen. Kui ta ei oleks olnud nõus, ütelnuks ta sulle seda kohe. Kutsu isa, las ütleb poisile mõne kõvema sõna. Kui ta ütleks mulle ühegi ilusa sõna. Ma ei ole sulle ainustki halba sõna öelnud. Ütles mulle komplimente. Kas ma pole sulle sada korda 'korduvalt' öelnud, et ära sega ennast teiste asjadesse. Kogu see asi oli nii moka otsast 'muuseas, möödaminnes' öeldud. Ütlesin talle suu sisse 'otse, keerutamata', et ta valetab. Ütlesin talle suisa suhu, mis ma temast arvan. Ütle otse, mis ma pean tegema. Ägestus ja ütles teravusi, jämedusi, ütles pahasti. Süüdlane seisis ega öelnud sõnagi. Hästi öeldud, Toomas! Mis sina selle kohta ütled, Juhan? Kohmas midagi öelda. Ta ei öelnud minu küsimuse peale musta ega valget 'mitte midagi'. Ma ei osanud selle peale a-d ega b-d, a-d ega o-d öelda. Ütlen sulle puhtast südamest, et mina ei tea sellest asjast midagi. Raha ei jätkunud ja nii tuli ülikoolile hüvasti öelda 'see pooleli jätta'. Aga ma ütlesin talle nii, et oli öeldud. | piltl. Kinnine mees, ta näoilme ei ütle midagi. Tema pilk ütles mulle kõik. Sõnadest rohkem ütlesid mulle tema silmad. Kas sulle sisetunne midagi ei ütle? Vaist ütles talle, et midagi on toimumas. *Aisa küljes hõbekell / ütleb ikka: till! E. Enno. *Kerges kohinas ütlevad männid ja kuused üksteisele hommikutervituse. K. Põldmaa.
2. mainima, rääkima, seletama (suuliselt v. kirjalikult). Mis arst sulle täna ütles? Kas te võite öelda, kui palju kell on? Meie ütlesime küll, et ärgu mingu, aga tema ei kuulanud meid. Kas ta teile ei rääkinud, mis ma talle ütlesin? Peab ütlema, et see ravikuur mõjus hästi. Pean ütlema, et teie nimi tundus kohe kuidagi tuttav. Kati öeldi päris tõsiselt haige olevat. Andrus, nagu juba öeldud, kavatseb Rootsi tööle minna. Ütle talle minu soov edasi. Öeldagu mis tahes, kõigega inimene siiski ei harju. Võrdluseks olgu öeldud, et .. Kõik, mis järelehüüdeks öeldi, tuli südamest. Eile raadios öeldi, et on tormi oodata. Selle kohta on ka Schopenhauer kusagil midagi öelnud. Vaatame järele, mis ÕS-is selle kohta öeldakse. Tänases ajalehes öeldakse muuseas, et .. Eks pühakirigi ütle, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. Käsi peseb kätt, ütleb vanasõna. *.. ja noorus on üldse üks ilus aeg, nagu laulusalmgi ütleb. A. Liives. || piltl tundma, läbi elama, tajuma. Mis ütles vaese ema süda sees, kui ta poja õnnetusest kuulis! Raske on ette kujutada, mis ütlevad sellises kohutavas müras töötavate inimeste kõrvad. || väljendama, esile tooma. Ma ei saa aru, mida kunstnik selle maaliga on öelda tahtnud. Paistab, et autoreil on selle kohta palju öelda. Selles kirjatükis ei räägita otse, vaid öeldakse rohkem läbi lillede 'mõistu'. Ajakirjandus pole selles küsimuses ilmselt veel öelnud oma viimast 'lõplikku' sõna. *Mida enam avardub inimese eruditsioon, seda rohkem peaks tal olema oma kaasaegseile ütelda .. E. Nirk. || piltl ilmutama, teatama, väljendama. Nimed Vilde ja Tammsaare ütlevad meie lugejale palju. Minu nimi teile vaevalt midagi ütleb. Mida ütleb sinule see muusika? Silt uksel ütleb, et see ongi otsitud koht. Õigesti mängitud paus laval võib öelda rohkem kui sõnad. *Peamiselt rongi müra muutumine ütles teile, et tunnel on läbitud. H. Rajandi (tlk).
3. oma arvamust, seisukohta, otsust millegi kohta sõnades esile tooma, väitma. Leiumaterjali vähesuse tõttu ei saa kalme vanuse kohta midagi kindlamat öelda. Ma ei oska selle asja kohta midagi öelda. Ilusaks seda monumenti just öelda ei saa.
4. mingit kõnelemises seisnevat tegevust, toimingut sooritama, pidama (8. täh.) Õpetaja, pastor ütleb kantslis jutlust. Käis vahetevahel maal palvemajades jutlust ütlemas. Pani käed risti ja hakkas palvet ütlema. Võidupühal peeti pidusid ja öeldi kõnesid. Haua juures ütles järelehüüde seltsi esimees. *Lauluraamat oli esimese tüürimehe Tänaku käes, see ütles sõnu ja võttis ka hääle üles. A. Hint.
5. esineb väljendis oma sõna (sekka) ütlema, mis osutab kaasarääkimisele, määravale mõjule milleski. Selles asjas oli ka Juhanil oma sõna sekka öelda. Võib oletada, et neilgi talimängudel ütlevad oma sõna taas Norra sportlased. *Alumiinium on seni veel harva saanud suurte sildade kavandamisel kaasa rääkida, kuid oma sõna on ta enesekindlalt öelnud. H. Matve.
6. kõnek nimetama, kutsuma. *Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha! A. Kitzberg. *Teise [maja] otsa tahetakse piimavurr sisse seada, või meier, nagu nad seda ütlevad. O. Luts.
7. esineb tegelikku olukorda ja inimeste suhtumist kajastavates väljendustes. Tõtt öelda, olukord üllatas mind mõnevõrra. Kuidas sa oma eluga rahul oled? – Tõtt öelda, mitte väga. Ja kuhu tal siit, tõtt öelda, oligi minna. Seal oli, õigust ütelda, üsna igav. Olin eile, ausalt öelda, natuke tõbine. Ausalt öelda teeb see asi mind murelikuks. Ausalt öeldes ta natuke virises vastu ka. Pehmelt öeldes on see ikkagi utoopia. Raske öelda, millest kõik alguse sai. Võiks öelda, et see oli kasutu aeg minu elus. *Ja polegi midagi öelda – marss oli vägev. E. Raud.
8. esineb rõhulisena mitmesugustes hüüatustes jm. arvamusavaldustes. Ära sa ütle, täitsa korralik tasu selle vaeva eest! No ütle poissi, mis tegi! No eks ma ütle – Jüri jälle küla peale läinud! Kas ta tegi seda ainult viisakusest – ei ütleks! *Või siis Jakov on siin, mis sa ütled! O. Samma (tlk). *Ega tea reosid ütelda jah, lõhkusid ehk tõesti selle ainsagi ülekäigukoha. A. Jakobson.
9. ütleme ‹rõhutus asendis adverbilaadselt› (oletust, näiteks toodud võimalust sisaldavais vm. väljendeis). Teile pakutakse, ütleme, peainseneri kohta, kas võtate selle vastu? Ees on jõgi, ütleme, oma sada meetrit lai. Ütleme, paariks päevaks saaksin ehk teile ehitusele appi tulla. Tule peale lõunat, ütleme, kell neli! Puhkama sõidame kuhugi lõunasse, ütleme Hispaaniasse. Ütleme, keemiaga tulen veel toime, aga matemaatika! *Ütleme nüüd, et mul õnnestub kindlaks teha, et teie esiisa on süütu. Mis sünnib siis? K. Ristikivi.

ei jõua (~ enne kui keegi jõuab) nohki ütelda ~ öelda vt noh

ette ütlema

1. kellelegi teisele aitamiseks, järeleütlemiseks midagi ütlema. Õpilane ütles teisele salaja ette. Jäi vastamisel hätta ja ootas, et keegi talle ette ütleks. Suflöör ütleb näitlejaile teksti ette. Isa võttis lauluraamatu ja ütles laulusõnu ette. || suuliselt mingiks tegevuseks juhtnööre andma. Kas sulle öeldi kõrgemalt poolt ette, millest tuleb kirjutada?
2. millestki, näit. millegi toimumisest eelnevalt ette teatama. Sulane ütles peremehele kaks nädalat ette, et läheb ära. Üks ennustaja öelnud isegi ette, et meest tabab õnnetus. Kui kaua ma haiglas pean olema, ei oska ette öelda. Võin juba ette öelda, et sulle see raamat ei meeldi. *Pulmatort oli tehtud sahhariiniga, seda peab kohe ette ütlema. K. Saaber. *.. tuuled-tormid, udud ja silmapiiri matvad sajud ei oota tellimist ega ütle [tulekut] ette. H. Sergo.

kätte ütlema
kellelegi midagi otse välja ütlema. Küll ma kunagi ütlen talle kõik kätte! *.. ja seda kahjurõõmu oleks ta tahtnud otse suust suhu ka Clementile kätte ütelda. H. Sergo.

lahti ütlema

1. (vabatahtlikult) millestki v. kellestki oma valduses olevast, omasest v. harjumuspärasest loobuma. Ütles oma äripartnerist lahti. Ütle nendest sõpradest lahti. Ma ütlen sinust lahti, sest meie kooselust ei tule midagi välja. Ta ei suuda oma austajast kuidagi lahti öelda. Ütles oma pärandiosast õe kasuks lahti. Kuningas oli sunnitud troonist lahti ütlema. Otsustas ise vallasekretäri ametist lahti öelda. Ütles end revideerimiskohustusest lahti. Eideke väsis ja ütles ketrustöödest lahti. Ütles naabrite edasisest abistamisest lahti. Ta on meievahelisest lepingust lahti öelnud. Sa pead oma iganenud seisukohtadest lahti ütlema. Oma tõekspidamistest ei või ma lahti öelda. Ristiusku vastu võttes ütles lahti paganausust. Hilisemas loomingus on luuletaja lahti öelnud ilutsevast romantikast. Oma harjumustest pole kerge lahti öelda. Pead oma viinapahest lahti ütlema! Mungaks hakates ütles lahti kõigest ilmalikust. || (hrl. vanemate ja laste suhetes). Kui poeg varguse pärast vangi läks, ütles isa temast lahti. Ütles ennast oma vanematest lahti. || millestki keelduma, ära ütlema. Oli nõus tööle edasi jääma, kuid ütles igasugusest vastutusest lahti. *Kõik [talupojad] kinnitasid veel kord ühest suust, et nad sõnnikuveost lahti ütlevad. E. Vilde.
2. vallandama. *Vanaperemees oli isegi kõiki teenijaid viimseni lahti ütelnud ja need tuli uuesti palgata. A. Kivikas. *Tuleb kevad, siis ütleme ninamehed lahti. Nagu oleks nüüd inimestest puudu. J. Mändmets.

maha ütlema
avalikult teatavaks tegema (eriti kirikus abiellujate nimesid). Andres ja Kai öeldi täna kirikus esimest korda maha. Kihlused olid peetud ja kirikuõpetajagi nad kantslist maha ütelnud. *Hannes ja Liisa, kes on üürikese õnne ära näinud ja tundnud, ütlevad maha oma tõotused teineteise vastu .. A. Valton.

suud puhtaks ~ tühjaks ütlema vt suu

vastu ütlema

1. vastuseks ütlema. Kuulas mind ära, aga ei öelnud midagi vastu. *Naiste rohkearvulistele küsimustele öeldi vähe vastu, sest kalur pole harjunud suurt juttu tegema .. A. Mälk.
2. vastu vaidlema, vastu rääkima. Tuli täita käsku, vastu öelda ei olnud lubatud. Selles asjas oleks tal palju vastu öelda.

välja ütlema

1. sõnades väljendama. Oma arvamust, seisukohta välja ütlema. Esialgu ei julgenud keegi oma kahtlusi välja öelda. Algul rääkis niisama, siis ütles oma tuleku põhjuse välja. Ütles kõik välja, mis südame peal. Tal näis midagi meeles mõlkuvat, kuid ta ei öelnud seda välja. Mis ta salatseb, ütelgu otse välja! Öeldi lausa välja, et sina võtsid. || esile tooma, avaldama. Need sõnad võivad sulle haiget teha, aga ma pean nad välja ütlema. Kirjanik ei ütle alati kõike sõnades välja, vaid jätab lugeja enda taibata. Kõik nõuded on eeskirjades selgesti välja öeldud.
2. hääldama, välja rääkima. Paljud saarlased ei suuda õ-häälikut korralikult välja öelda. Nii keeruline nimi, et seda ei oska välja öeldagi.

ära ütlema

1. millestki v. midagi tegemast keelduma. Külm on, praegu ei ütleks ära ühest topkast kangemast. Võileivad olid nii isuäratavad, et mitte ei suutnud neist ära öelda. Kes siis lisateenistusest ära ütleks! Ütles ära talle pakutud korterist. Näitleja ütles talle pakutud osast ära. Ega ma tööst ära ütle! Noormees ütles ära vanemate toetusest, majanduslikust abist. Ta oli mees, kes ei öelnud ühestki seiklusest ära. Püüdis pääseda ministri jutule, kuid talle öeldi viisakalt ära. Meid kutsutakse külla, me ei või neile ometi ära öelda. Temast polnud meest, et rahanorijale ära öelda. Uhke tüdruk ütles kõigile kosilastele ära. Vallasekretäri kohta pakuti mitmele mehele, kuid kõik ütlesid ära. Ega sa ära ei ütle, kui kutsun sind klubisse kaasa? Kuidas sa ära ütled, kui inimesel abi vaja! Ma ei lubanud, aga ei ütelnud ka ära. *Ta [= siil] murrab kõiki olendeid, kellest jõud üle käib, aga samas ei ütle raipestki ära. F. Jüssi.
2. sõnades väljendama, välja ütlema. Ütles kõik oma südamelt ära. Oli tahtmine rääkida, ära ütelda kõik, mis rahu ei andnud. Ma ütlesin kõik otse ära, mis ma temast arvan. Olen juba kõik ära öelnud, mis öelda oli. *Aga no ütle ikka ära kah: kuhu ja kellega sa lähed? M. Raud. || esile tooma, teatavaks tegema. Olgu kohe ette ära öeldud, et käesolevad read pole kirjutatud enese õigustuseks. *Kuid kirjamees oligi tegelikult selle vähese, mis tal pakkuda oli, oma esimeste töödega ära öelnud .. E. Nirk.
3. kõnek kellegi kohta midagi süüdistades teatama, ära kaebama. Kui mind veel kiusad, ütlen emale ära! *„Vaata, kus ometi sitavikat on oma jutuga, vaata, ma tahan köstrile ära ütelda, küll ta siis näeb, mis ta saab.” – „Ei, kaebama just ei maksa minna ..” O. Luts.

üles ütlema

1. teatama teisele lepinguosalisele lepingu, kokkuleppe tühistamisest. a. (seoses vabatahtliku loobumisega hrl. töökohast, elupaigast). Mitu rendiperemeest olid oma kohad üles öelnud ja lahkusid jüripäeval. Ütles oma õpetajakoha kevadel koolis üles. Ütles perenaisele oma toa üles. Ütles ise firmale lepingu üles. *Isa aga ütles parunile üles ja läks kevadel noore naisega Venemaale. Seal rentis mõisa .. E. Vilde. b. (seoses sunniga loobuda). Parun öelnud vastakale peremehele koha üles. Talle öeldi ilma pikemata teenistusleping üles. Majaperemees ütles talle korteri üles. Mitmel rentnikul öeldi rendileping üles. *Laen, mis töökoja asutamiseks tehtud, öeldi üles. Kolme kuu pärast pidi raha makstud olema .. M. Metsanurk. c. piltl. Ära siis nii tühise asja pärast veel sõprust üles ütle! *Ärge ikka enne tutvust üles ütelge, kui te veel meest ei tunnegi. L. Kahas.
2. rikki, katki, töökorrast ära minema. Auto, mootorratas ütles poolel teel üles. Paadil ütles mootor üles. Raadio ütleb vist varsti üles. Suusasidemed ütlesid matkal üles. Mu saapad hakkavad juba üles ütlema. | piltl. Haigel kipub süda üles ütlema. Külmetusest ütlesid neerud lõplikult üles. Vanaema käib vaevu, jalad kipuvad üles ütlema. Vastase närvid ütlesid üles ja ta pistis jooksu. Sellist korralagedust nähes võib närv üles öelda. Sellise töörabamisega võib sul tervis üles öelda. || piltl otsa saama, lõppema. Nad jooksid, kuni jõud üles ütles. Minu mõistus ütleb siin üles. Mõnelgi ootajal kippus kannatus üles ütlema. Nüüd ütles tohtrite tarkus üles.
3. hrl. ülesannet vms. vastama. Koolilapsed ütlevad õppetükke üles. Poiss ütleb õpetajale tundi 'tunniks antud ülesandeid' üles. Oskas veatult luuletusi üles öelda. *Võin une pealt kõik definitsioonid eksimatult üles öelda, aga kasu sellest on vähe – tarvitada ikka ei mõista. T. Raudam.

ümber ütlema
teisiti ütlema, ümber sõnastama; kirj parafraseerima. Lugu on hästi kirjutatud, ainult mõnes kohas tuleks ehk natuke ümber öelda. *Nii on [luuletuses] lumikellukese õit võrreldud kuljusega, ülane on ümber öeldud lumetähekeseks .. E. Niit.